Jõulud vol 5: Mälestused jõuludest

Käisime Rihardiga möödunud nädalavahetusel Tallinnas tädi Astal külas. Olen temast teile ennegi kirjutanud, ta on ju oma vanuse kohta (84!) ikka väga mõnus eit. Kuna Asta hakkas enda nooruspõlve jõulusid meenutama ning rääkis mõne loo ka meie ema jõulunaljadest, näiteks kuidas jõuluvanal ja onu Antsul olid samasugused mansetinööbid, siis jäin minagi mõtlema, et kas minul ka oma lapsepõlves jõuludest midagi sellist meeles on. 

Minu esimene jõulumälestus on sellest ajast, kui Rihardit veel ei olnud ning me ja korteris elasime ning sugulased meie juures jõule pidasid. See jõuluvana, kes meil tol korral käis, ei lähe mul kunagi meelest, sest tal olid minu isaga samasugused jalanõud. See ei jäänud mulle kahe silma vahele. Mulle tehti siis küll selgeks, et just need jalanõud on selle talve kõige populaarsemad ning sellepärast kõik neid omavadki. Mulle see vastus sobis.

Siis ma mäletan veel seda, et maal vanaema ja vanaisa juures olles oli alguses alati vanaisal vaja kuskile minna ja tagasi tulla alles siis, kui jõuluvana juba käinud oli. Üks kord jäi ta ka vahele. Vanaisal olid sel ajal sellised prillid, millel oli üks sang küljest murdunud ja seda ei saanud kuidagi muud moodi parandada kui teibiga, kui ma ei eksi, siis see oli veel mingi hästi värviline teip. Aga ära Sa märgi, jõuluvanal olid samasugused prillid! Kujutate ette, tema prillid olid ka samast kohast katki läinud!

Või siis ükskord läks mu isa vanaema ja vanaisa juures jõuluvana otsima, üles teda ei leidnud ja tagasi tuli temagi alles siis, kui taat juba käinud oli. Jõuluvana tuli ja kõik laulsid ja lugesid talle luuletusi. Kuna see oli selline algkooli aegades olev jõuluolek, siis mina mängisin jõuluvanale arvatavasti hoopis flööti. Kui kõik olid oma kingipakid ilusti kätte saanud, läks jõuluvana järgmise pere juurde. Kui mu isa aga lõpuks tuppa tagasi tuli, oli temalgi ka kink käes. Jõuluvana olevat talle tee peal vastu tulnud ning ta oli oma luuletuse talle kenasti ära lugenud. Mina jooksin muidugi kohe isa juurde, et rääkida milline jõuluvana meil sel korral oli. Kui ma aga isa sülle jõudsin, tõmbasin ta lühikese habeme küljest jõuluvana valge habemekarva välja ja küsisin, et miks on jõuluvana karv tema habemes. Kõik jäid vait kui järsku isa ütles: "Me kallistasime!". Küll oli tore jõuluvana!

Mida aasta edasi, seda vähem mulle jõulud meeldisid. Kõik olid purjus ja rääkisid lolli juttu. Siis juba kasvasid ka kõige väiksemad juba suureks, nii et jõuluvana oleks imelik külla oodata. Siis hakkasid käima päkapikud, kes jätsid koti kas ukse taha või kuidagi salaja olid selle kuuse alla vedanud. Sellega tuli mulle meelde see, et ilma jõuluvanata Mummi ja Papa juures olnud jõuludel oli Papa alati see, kes jõuluvana abilist mängida sai. Tänu sellele ei pidanud tema kunagi midagi tegema.. Aga kui Rihard juba natukene suurem oli, kuid vist veel endiselt väga jõuluvana usku, siis meil Papa juures (Mummit siis enam ei olnud) jättis ühe korra jõuluvana koti ukse taha. Rihard oli nii kurb! Kui siis Papa ütles, et jõuluvana küll käis külas, aga Rihardit veel kodus polnud, siis jättis ta vaid koti ja ruttas ise edasi. Kuhu, uuris Rihard. Papa ütles sellepeale, et kui jõuluvana oleks Riksut ootama jäänud, poleks ta jõudnud Mummile kinki viia. Rihard oli siis rahul.

Mida aasta edasi enam jõuluvana ei käinud ja oli vaid kingikott ning esinema pidi kellelegi oma inimesele, muutus see minu jaoks kuidagi tobedaks ja natukene nagu piinlik oli ka, ma ei tea miks. Ma ei tahtnud seda üldse enam teha. Pubekana oli muidugi hea, sest siis oli Rihard just sellises vanuses, et tema luges luuletusi ja laulis laule kõikide eest, kellel endal midagi polnud. Vahest jäi kinkidest puudu, tal oli lihtsalt nii palju esineda!
Pärast seda aga, kui Papat enam ei ole, on jõulud mu jaoks veel vastikumaks muutunud. Pole enam  sellist jõulutunnet nagu oli vanasti, perekonna ühtehoidmist rääkimata. Viimase 5 aasta jooksul pole ma vist isegi mingit luuletust lugenud, milleks? Jõulud on mu jaoks kuidagi kurb ja üksik aeg.

Eelmisel aastal arvasin ma millegipärast, et ma PEAN kõikidele jõulukingid tegema, sest ma olen suur tüdruk ja saan seda endale lubada. Sel aastal ma läksin rohkem seda rada, et proovin midagi ise teha. Kui ma aga hetk tagasi kirjutasin, et jõulud on kurb ja üksik aeg, siis mingil imelikul moel olen ma sel aastal juba varakult mingis jõulumeeleolus olnud. Võib-olla sellepärast, et tänavused jõulud on paljuski teistest erinevad. Mul on kõik jõulukingid olemas ja meel on rõõmus. Jõululaule kuuldes jalg tatsub ja suu laulab kaasa. Suu laulab kaasa ka muidugi siis, kui laul on ammu läbi saanud. Ma ei tea, kuidas need jõululaulud nii hirmsasti kummitama jäävad!? Oh, tuleks need jõulud juba! Minu soov oleks vaid see, et keegi neid jõule mu jaoks ära ei riku. Vot, seda oleks palund küll. 
Jõulud '96 vanaema ja vanaisa juures Loobus. Pildil vasakult Ingmar, Kalev, Keit ja mina. 
Ps. Juba sel pühapäeval, 4.advendil loosin välja lubatud üllatuskingituse. Karbis ootab Sind üle kümne erineva kingituse, täpset arvu ei ütle, sest äkki pistan veel midagi juurde. See väike kommentaari jätmine on seda kõike väärt! Ja kui Sa seda juba teinud pole, siis SIIN saad seda veel teha!

Kommentaarid

  1. Ammu juba ootan Sinu postitust selle kohta, kuidas möödusid Su kauaoodatud jõulud, kas kõik läks nagu olid soovinud? :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!