Marina Kaljurand : "Olen õppinud, et kui on käes see hetk, kus ma olen õnnelik, siis ma ka ütlen seda."

Marina (54) oli Eesti välisminister hetkeni kuni otsustas presidendiks kandideerida. Marina Kaljurand ei kuulu ühtegi erakonda ja ütleb ise oma presidendi kampaania kaotuse kohta, et ta ei saa parteikontori vastu. Pärast presidendi valmisi ja väikest pausi hakkas ta tööle välisministeeriumis, et hakata nõunikuks küberjulgeoleku küsimustes. Marina on suur loomasõber. Ta on väga sõbralik ja mõnusalt vaba inimene. Temaga koos ühise laua taga on väga mugav ja lihtne olla. 


Oled oma Facebooki kontol öelnud, et oled Eesti kodanik ja Eesti patrioot. Mida tähendab Sinu jaoks olla Eesti patrioot?
Ma tean, et ma peaksin siin tsiteerima Eesti klassikuid, aga see ongi täpselt see John F. Kennedy lause, et ära küsi, mida riik saab teha Sulle vaid küsi seda, mida Sina saad teha riigile. Mina näen oma patriotismi sellisena. Ma tean, et see kõlab loosunglikult, aga ma päriselt arvan seda. Kogu selle presidendi kampaania tralli käigus võeti minu rahvus tükkideks lahti, et kes ma ikka olen ja kes mu ema ikka on ja nii edasi. Mulle esitati väga tihti seda küsimust - kes Sa oled? Ja siis ma arvasingi, et tegelikult olen ma vene juurtega, mind on kasvatanud venelasest ema üksinda, aga ma olen Eesti patrioot ning see on see, mis ühendab mind Eesti riigiga.

Kui Sa olid veel laps, millest Sa unistasid?
Ma tean, et läbi kogu oma elu, olen ma unistanud koertest. Nii palju kui ma mäletan oma teadlikku elu, palusin ma alati endale koera. Ja mul oli üks väike karvane näss mänguasi Muki, kellel oli rihm küljes, keda ma vedasin mööda korterit ringi. Ma arvan, et ma võisin olla 3-4aastane ehk minu esimene assotsiatsioon, mida ma endale tahaksin, seostub mul koeraga. Ja selle unistuse viisin ma ellu üks 30 aastat hiljem, aga mul on päris oma koerad. Mul on kodus praegu kaks päris oma koera. Nad on nüüd olemas.
Aga kui  juba suuremast peast, siis mingi hetk ma unistasin kohtuniku ametist, see oli juba keskkooli ajal. Ma olin kindel, et ma oleksin väga hea, aus, õiglane kohtunik. Mul oli erialavalik väga lihtne, ma läksin õppima juurat, sest ma tahtsin saada kohtunikuks. Ma teadsin. Kuigi ma lõpetasin ülikooli väga hästi, ma oleksin võinud saada advokaadiks, ükskõik kelleks, aga mina tahtsin saada kohtunikuks. Aga siis tuli aasta '91 ja kõik läks teistmoodi.

"Koerad on minu energiallikas ja suur tugi," oled öelnud ühes artiklis. Kust Sa veel energiat saad?
Energia, see tuleb väga palju minu perelt, kellega ma suhtlen, aga see tuleb ka sellistest kohtumistest. Võib-olla see kõlab jälle nõmedalt loosunglikult, aga näiteks see tänane (19.detsember) esinemine Kadrina koolis, kui sa näed seda nooremat põlvkonda ja sa näed, et neile tõesti läheb korda, mis maailmas ja Eestis toimub, vot selline kohtumine annab energiat. Ma võin rahulikult töötada järgmised paar päeva. Eelmise nädalal pidasin ma loenguid Gruusias diplomaatide akadeemias, samamoodi Sa vaatad seda noort põlvkonda, kellele me anname riigi üle, ja see nende positiivne energia annab nii palju jõudu juurde. Nii et loomulikult ei saa energiat ainult koertest, vaid ikkagi ka inimestelt, kes mu ümber on. Aga koerad, nendega ma lähen metsa ja kui ma olen metsas, ma lülitun välja. Ma võin mõelda oma mõtteid, ma võin rääkida telefoniga, aga see on midagi muud. Ma olen metsas, sealt tuleb siis see energia juurde.
Ma olen õppinud, et kui mu ümber on midagi positiivset, siis ma proovin seda talletada. Ning võib-olla seda tänast päeva võin ma veel terve homse mõelda-mõelda-mõelda ja ta on minuga koos. Kui on midagi negatiivset, siis ma püüan seda unustada. Teoorias olen ma väga hea, praktikas ma ketran seda tükk aega, aga ma õpin.

Millest Sa praegu unistad?
Ikka ma unistan, aga ma arvan, et mida vanemaks ma olen saanud, seda maisemaks muutuvad mu unistused. Ma arvan, et ma käitun nagu tüüpiline ema, ma tõesti unistan sellest, et mu lastel läheks väga hästi. Nad on väga tublid noored inimesed, ma olen tõesti nende üle väga uhke, aga ma ikka tahan, et nad leiaksid eriala, et nad leiaksid endale kõige kallima inimese, et neil oleksid hästi toredad perekonnad, et nad oleksid terved. 
Kas ma mõtlen iga hommik selle peale, et maailmas oleks rahu ja õnn? Vist ei mõtle, aga selge see, et kui ma vaatan telekat ja näen näiteks praegu neid pilte Süüriast, Alepost, siis see läheb mulle korda. Ma saan aru, et ma ei saa palju muuta, vahel ma retweedin mõnda artiklit, vahest ma kommenteerin mõnda artiklik, sellepärast, et tõmmata ka teiste tähelepanu sellistele asjadele. Muidugi ma unistan sellest, et maailm oleks turvalisem paik.

Kuidas või millest tuleb Sinu isiklik rahulolu?
Kui ma teen mingeid asju õigest ja mingeid asju valesti, siis ma ei pea kuulama teiste arvamust, aga muidugi olen ma inimene. Kui ma teen midagi hästi ja keegi ütleb, et see oli hea - Jaanus (Jaanus Reisner) ütles, et tänane esinemine koolis oli hea - muidugi see läheb mulle korda, aga ma arvan, et see on hästi palju seotud enesehinnanguga. Kui sa ise tunned, et oled enesekindel, Sa julged öelda, julged vastutada, sest teed õiget asja, siis ei ole teiste arvamus enam nii oluline. Mingil hetkel jah, see oli mulle väga oluline, et keegi teine mind tunnustaks ja kiidaks, aga enam ei ole see mu jaoks nii tähtis.

Mis või kes Sind elus inspireerivad?
Mind inspireerivad inimesed, kellega ma kohtun ja mind inspireerivad ka sündmused. Inimesed - ei tähenda, et nad peavad olema kuulsused. Ma võin rääkida Nõmme turul mõne müüjaga, kui meil on temaga hea klapp ja meil jutt jookseb. Ta võib rääkida oma tomatitest või kartulitest, millestki väga lihtsast, see inspireerib mind rohkem kui istuda mõne tähtsa välisministriga ja kuulata tema tavalist halli juttu. 
On olnud paar kontserti, mille toimumisele ma ka ise olen kaasa aidanud, näiteks Arvo Pärdi kontsert 2013 aastal Washingtonis. See oli selline elamus. Arvo Pärt oli rõdul, rahvas juubeldas kui ta saali tuli. See oli tasuta kontsert, saal oli rahvast puupüsti täis. Kohal olid Eesti parimad muusikud ja see tunne - fantastiline! Sa istud ja kuulad seda muusikat, vaatad kontserti ja mõtled, et see hetk ei lõppeks. Paraku need hetked peavad lõppema ja peavad tulema ka keerulised hetked, sest siis Sa tunned ära, kui on käes see õige hetk. Olen õppinud, et kui on käes see hetk, kus ma olen õnnelik, siis ma ka ütlen seda. Kui läheb hästi, siis tuleb seda ka öelda, sest me keegi ei tea, kui kaua see kesta võib.

Kuidas Sa jõudsid nö suurde poliitikasse?
Vot see on selline huvitav asi, sest teoreetiliselt saan ma aru, et sellest hetkest alates kui ma sain välisministriks, astusin ma ka poliitikasse, kuigi oma hinges on mul siiamaani küsimärk. Ma ei tunne ennast poliitikuna, sest ma sisenesin poliitikasse täiesti ebaloogiliselt. Ma ei tulnud mitte ühegi erakonna liikmena, ma ei ole kuskil valimistel kandideerinud, vaid mind paluti hakata välisministriks, mida ma suurima hea meelega ka tegin. Nii et ma ei tea, kas ma olen poliitikas või ei ole. Kogu oma elu olen ma olnud siiski karjääri diplomaat, aga see aasta, mis ma olin valitsuses ja see aeg, mis oli praegu presidendikampaania, on olnud ikka super huvitavad. Ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.
Kas ma olen valmis minema klassikalisse poliitikasse, ma ei oska täna öelda. Pärast presidendivalmisi hakkas mul täiesti uus elu, mingil hetkel olin ma lõpetanud oma suhte välisministeeriumiga, ma pidin hakkama otsima uut. Ma olen praegu seda leidmas, pean nüüd selle eluga ära harjuma. Seda tean ma kindlasti, et ma ei kandideeri kohalikel valimistel. Ma pean väga lugu kohalikest poliitikutest, aga see ei ole minu tee.

Kas Sul on lause, mille järgi elad?
Ma ei saa öelda, et mul oleks mingi lause. Eks me kõik elame nende samade eetiliste normide järgi nagu austa teist inimest, ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, käitu inimestega viisakalt, ära peta, ära varasta. Eks meil kõigil ole need samad põhimõtted, aga ühte välja tuua ma vist ei oskagi.

Kommentaarid

  1. It's enormous that you are getting ideas from this paragraph as well as from our dialogue made at this place.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused