"Räägi minuga"

Mõni aeg tagasi nägin Facebookis ringlemas sellist üritust nagu osalusseminar "Räägi minuga". Seminar toimus 15.veebruaril Rakvere Teatris ja oli minu arvates põhiliselt suunatud põhikooli noortele. Minus tekitas see huvi seetõttu, et seminaril esinesid ka ema-tütre tandem Tiina Mälberg ja Marii Ingriin Saaremäe. Kuna ma näen Riinut nii hirmus harva, siis otsustasin osalusseminarist siiski osa võtta. Seminar oli tasuta, vajalik oli eelnev registeerimine. 

Seminaripäeva moderaator oli Mihkel Raud, lisaks esinesid pereterapeut Liis Aavaste-Hango, veebikonstaabel Maarja Punak, juba eel pool mainitud Tiina Mälberg tütrega ning Silver Laas emaga. Meeleolumuusikat mängisid  Silver ja Robi Trafficust.

Mul oli hea meel näha, et terve Rakvere Teatri suur saal + rõdu olid noori paksult täis. Minu meeletu rõõm kadus peagi, kui kuulsin noori omavahel rääkimas, kui igav see kõik on ning miks nad seal olema peavad. Kahju, et kogu see info, mis lavalt saali tuli oli neile nagu hane selga vesi. Tahan lihtsalt loota, et need noored inimesed on veel liiga noored ja toored. Mina seevastu nautisin seda kõike väga!

Kui Mihkel Raud lavale tuli, alustas ta oma juttu sellega, kuidas tema noorest peast oma vanematega suhtles ja käitus. Ma tundsin ennast nii ära, kui ta rääkis uksega kõvasti paugutamisest, hilisöistest kodust ära minemistest ja lõpututest tülitsemistest. "Ei lähe päevagi, kui ma selle peale ei mõtleks. Kuidas ma tahan, et seda poleks olnud," ütles ta. Minagi mõtlen nüüd sedasi, seda enam, et ma polnud oma emale just kõige meeldivam pubekas. Minu hull aeg algas päris varakult ja kestis üsna kaua. Võib-olla sai see mingil hetkel ikkagi läbi ja mul on lihtsalt väga keeruline iseloom või siis oleme me emaga mõlemad jäärad ja ei saa sellepärast hästi läbi. Etteruttavalt ütlen, et kuna ma elan nüüd üksi, siis saame me emaga väga hästi läbi. Räägin siia vahele oma ühe loo minu pubekaea hullematest hetkedest. Ma ei mäleta enam, mis klassis ma käisin, aga olin juba paar aastat lisaks koolile ka muusikakoolis käinud. Muusikakoolis õppisin plokkflööti, sel hetkel oli plokkflööt kooli kõige populaarsem pill ja koolil neid enam ei olnud. Seega.. mina jäin ilma pillita. Kuna ema töökaaslase tütar oli lapsepõlves samuti plokkflööti mänginud ning temal oli päris oma pill, siis sain mina seda kasutada. Ühel päeval tulin muusikakoolist ja olin millegipärast pühaviha täis. Läksime emaga nii hirmus tülli ja ma karjusin ta peale täiega (arvatavasti ütlesin 100x seda, et ma ei lähe mitte kunagi enam muusikakooli tagasi), sellepeale läks ta minu toast ära ja pani ukse kinni. Mina olin aga nii pahur, et võtsin vihahoos pilli ja viskasin selle vastu ust. Jah, see läks katki. Ma sain koheselt aru, mida ma teinud olid. Jooksin pilli juurde, võtsin selle kätte ja hakkasin täiega nutma. Ema riidles minuga niiiiii hirmsasti. Ilmselt sain rihma ka, aga seda ma ei mäleta. Õnneks tegi Papa selle flöödi korda, pani sinna sisse mingi lisatoru ja liimis kinni. Hääl, mis flöödist välja tuli, oli õnneks õige. Lisaks tegi Papa mu flöödile puidust kasti, et ma seda kuidagi jälle katki ei suudaks teha..

Ma tunnen ennast nii pahasti kõige selle pärast, mida ma oma emale kunagi kaela tõin. Nüüd õnneks naerame temaga, kuidas ma kunagi sõbranna juurde hilja peale jäin, tema esimese kõne vastu võtsin ,"ja, ma kohe hakkan tulema" vastasin, teise kõne vastu võtsin, "ja, ma juba tulen" vastasin, kolmandat ja neljandat kõnet eirasin ja siis sõnumi sain: "Kui Sa kohe koju ei tule, tulen ma Sulle ise järgi". See oleks juba liiga piinlik olnud, seega läksin ruttu koju. 

Pereterapeut Liis Aavaste-Hango jutust tooksin ma välja kolm punkti:
  • On väga oluline, et teismelised oma vanemad troonilt tõukaks, sest ainult niimoodi saavad nad iseseisvuda ja kasvada.
  • Noorukitel puudub ideaalpilt oma vanematest, mis neil päris väikestena oli. Nad näevad, et ka vanemad teevad vigu, mis muudab nad noorukite jaoks enam mitte nii ideaalseteks.
  • Vanemad ei taha, et nende lapsed neile kõike räägiksid, peavad hakkama tegelema probleemidega. Samas noored oma alateadvuses ei taha oma vanematele kõike rääkida, et neid kaitsta. 
Kirsiks tordil oli seal aga üks klassiõpetaja, kes oli kogu aeg telefonis ja kui ma ütlen kogu aeg, siis seda ma ka mõtlen. Delfi, Facebook.. kõik kohad said 10x üle vaadatud. Kõige säravam hetk tema poolt oli, kui hakkas kogemata Pilvede all treilerit kõva häälega vaatama, itsitas nii nagu noor plika. Ma loodan, et ta ei ole veel kellegi ema või on ta kellegi jube hea ema, et ta mitte midagi sellelt seminarilt kõrva taha ei pannud. Mina saan küll öelda, et olen tuleviku jaoks juba kõvasti targem.

pilt Rakvere Teatri koduleheküljelt
Mõte, mille võtsin osalusseminarilt "Räägi minuga" kaasa - Kui tahad vabadust, võta vastutus!

Kommentaarid

Populaarsed postitused