"Sa oled ju see Tulirebane!"

Praegu on blogijate seas üheks suureks teemaks ... blogimine. Kelle jaoks on blogimine lollidele, kes tunneb selle üle hoopis uhkust. Näiteks võin tuua paar blogijat, keda jälgin: Marimelli arvates ei ole blogimine lollidele vaid neile, kellele meeldib kirjutada. Mallukas on uhke, et on "Mallukas, see blogija". Eriliselt võin välja tuua Ebapärlikarbi postituse, sest tema tõi välja erinevad punktid, millistel põhjustel inimesed ehk blogivad. Kes teeb seda eesmärgiga tasuta asju saada, kes oma elus toimuvat üles täheldada. Kuigi see tasuta asjade saamine on igale blogijale siiski pigem boonus, ma arvan.

Kui ma 2008. aastal blogimisega algust tegin, oli see kõik minu jaoks kui üks suur ja huvitav maailm, millest ma tahtsin hirmsasti osa saada. Isegi siis kui ma kirjutasin ainult oma jube lahedast  päevakavast - kuidas hommikul ärkasin, koolis läksin, koolist tulin ja magama jäin. Mida aeg edasi, seda enam ma blogima hakkasin. Postituste arvu vaadates oli mu kõige suurem tuhin aastal 2011. Pole midagi imestada, olin siis 16-aastane ja tundeid oli mu sees rohkem, kui ma neid välja jõudsin näidata. Pärast seda suurt tuhinat hakkas mu blogielu allamäge minema ning tekkisid hooti kirjutamised.

Kui mu käest praegu küsida, miks ma seda teen, siis tahaksin öelda, et teen seda ainult enda väljendamiseks ja kirjutamiseks. Tunnen, et pärast keskkooli ei oska ma enam nii hästi kirjutada, ei leia enam õigeid sõnu. Paraku see nii ei ole ja suuremal määral blogin ma praegu teiste rahulolu pärast. Et keegi ei saaks mulle nina alla hõõruda, miks ma pole uut postitust kirjutanud, kuigi jah, sellega ma nii hästi toime ei tule. Teistele rahulolu pakkumisega, ma mõtlen. Kui ikkagi tuhinat peal ei ole, siis ei taha ma kohe üldse kirjutada. Ma olen nende 9 kirjutamise aasta jooksul vähemalt igal aastal korra või kaks mõelnud, et lõpetan selle jama ära. Mitte et blogimine jama oleks, lihtsalt ma tunnen, et pean kogu aeg liigselt punnitama, et siia midagi luua. See oleneb jälle sellest tuhinast, millest ennem rääkisin. Ja mis seal salata, eks see oleneb ka sellest, et mu elus ei juhtu nii väga mingeid huvitavaid asju, millest ma teile kirjutada võiksin. Ja mõned asjad, mis mu elus juhtuvad, nendest kirjutamine võtab lihtsalt nii hirmus palju aega. Näiteks mu uus kodu. Ei tea, miks sellest kirjutamine nii palju aega võtab. Võib-olla sellepärast, et ma tahan teile midagi ilusat näidata, aga ma veel ei tea, kas see, mida ma teile näitan on ilus. Ehk mõistate. 

Kui nüüd tulla sõna "blogija" juurde, siis minu jaoks on Eesti kõige suurem blogija Mallukas. Arvatavasti on ta seda kõigi jaoks, vähemalt kõige tuntum on ta küll. Minu jaoks on tema puhul kõige olulisem see, et ta ei vea oma lugejaid peaaegu kunagi alt. Mitte nagu mina, eks. Mida see tähendab? Seda, et ta postitab pea iga päev midagi, pikad postitustevabad päevad on tema puhul pigem harv nähtus. Veel kord sõna "blogija" juurde tulles, siis mina tundsin esimest korda ebamugavuse laadset tunnet siis, kui olin teinud intervjuu Marina Kaljurannaga ning ta seda oma Facebooki lehel jagas ja juurde lisas: "Minu esimene intervjuu blogijaga.". Ma mõtlesin, et mis blogija mina veel olen, ma olen ju kõigest Lisete. Samas võin nüüd uhkusega öelda, et olen esimene blogija, kes on teinud intervjuu nii südamliku ja toreda inimesega nagu Marina. 

Mis minule blogimine toonud on? Ma arvan, et põhiliselt on ta toonud mulle mingil määral tuntuse Tulirebase näol. Lisaks olen saanud läbi blogi nii mõnegi toreda tutvuse ja kontakti. Muud ma nagu ei oskagi öelda.

Kommentaarid

  1. Mina alustasin ka mõned aastad tagasi oma blogiga, seda küll ainult oma aia kohta. Oli mingi hetk hirmus tuhin peal kirjutada sellest ja teinekord hea omal lugeda ja vaadata mis kord oli ja mis nüüd teisiti on. Blogi ma kellegagi jaganud ei ole, tegin seda enda jaoks. Aga olen üsna kehv blogija, selles suhtes, et aasta aega pole ma mitte midagi sinna juurde kirjutanud:D Talvel pole väga oma aiast midagi üles märkida ja suvel kui oleks, siis on ju nii kibekiire koguaeg, et kes see siis ikka viitsib nii väga arvutis postitusi toksida. Aga mõtlen, et siiski peaks seda tegema. Tead ju isegi kindlasti kui põnev on vaadata kuidas nt mingi hoone nägi välja kui olid ise laps ja võrrelda seda sellega mis on nüüd. Vot sellepärast just :D
    Aga ma märkasin ka et olid päris pikalt blogist eemal, ehk oli hoopis selle taga see, et elad põnevat elu, mitte see, et ah pole millestki kirjutada, alati on ju. Kogu elu ei tiirle arvuti taga istumise ümber, on ka muu elu, mis vajab elamist! Tänu Sinu blogile, olen mina Sind õppinud kindlasti paremini tundma. Loomulikult mitte nii, et ma teaks Sinust jube palju, aga enam kindlasti pole Sa see väike Lisete, kelle vanaema elas teises küla otsas. Ja mulle meeldib see :) Loodan, et Sa ikka kirjutamist ära ei lõpeta, aga kui kunagi siiski seda otsustad teha, siis on see Sinu valik. Mõtle praegu oma esimese aasta postitustele, on sul neid huvitav tagantjärgi lugeda ? (ok, va neid mitte eriti sisutihedaid "käisin koolis" postitusi), aga üldiselt. Ja kas Sa tahaksid mõne aasta möödudes mäletada, mida sel eluaastal korda saatsid või tegid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu ühed lemmikblogid on ehitus/diy blogid, kus midagi oma kätega valmis tehakse. Kuidagi nii huvitav on vaadata kuidas andekad inimesed suudavad justkui ei millestki midagi teha. Ja nagu Sa ka mainisid, siis on jube huvitav vaadata, kuidas ajas mingid asjad muutuvad. Viimasel ajal olen hakanud loodust ka kuidagi eriliselt hindama, just seda ise kasvatatavat loodust meie ümber. Ma näiteks ei jõua ära oodata, millal ma saan oma esimese päris enda ostetud roosi õit näha ja lõhna tunda. Ja tulbid, oi kuidas mulle meeldivad tulbid! Noh, see kõik tuli mulle meelde tänu Sinu aiablogile..
      Ma kardan, et "põnevat elu" ma päris ikka ei ela. Minu päevakava on umbes täpselt, küll väikeste muudatustega, pea sama nagu kunagi aastal 2008. Ärkan, lähen tööle, olen tööl, tulen töölt, vaatan teen süüa, söön, lähen magama. Aga ma luban, et kui mul midagi huvitavamat juhtub, siis kirjutan sellest kindlasti!
      Vanu postitusi on mul küll huvitav jälgida, natukene on piinlik ja samas on kahju ka. Kahju just sellepärast, et mul pole kunagi korralikku kaamerat olnud, mistõttu pole mu blogis väga illustreerivaid või niisama silmailu pakkuvaid pilte. Seda on mulle ennegi öeldud, et kui oleks rohkem pilte, siis oleks lihtsam lugeda/lugejaid rohkem.
      Aga ma usun, et kirjutamist ma nii pea veel ei jäta! :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused