Kui pole ise kogenud, siis ei usu..

Täna hommikul, tänu Marimelli postitusele, tekkis minus huvi järelvaadata pühapäeval telekast tulnud hüpnoosi saadet. Ma olen pärast selle saate vaatamist olnud terve hommik kuidagi nagu teises maailmas. Ma ei taha sellel teemal tegelikult kaua peatuda. Tahan lihtsalt seda teiega jagada ja küsida, et mis teie arvate, mis värk on.

Kes seda saadet ei vaadanud, siis hüpnotisöör Marissa tegi kuulsat "läbi teleka hüpnotiseerimist". Kunagi kui selgeltnägijate saates midagi sarnast tehti, siis proovisin seda ka. Ei juhtunud midagi. Siis oli küll hea nalja visata, et on ikka lambad, kes sellise lollusega kaasa lähevad. Kuidas on võimalik üldse läbi teleka mingisse hüpnoosi langeda või.. kuidas on üldse võimalik mingisse hüpnoosi langeda. 

Täna hommikul istusin siis mina teleka ees ja tavapärase "Terevisiooni" asemel võtsin kordusest lahti eespool mainitud "Hüpnotisööri" saate. Mõtlesin, et jumala lahe on ikka oma nimi ära unustada ja numbreid lugedes teatud arvud lihtsalt ära unustada. Samas juhtub mul päriselus, ilma igasuguse hüpnoosita, ka selliseid asju, et justkui on keele otsas ja "tean küll, aga ei tule meelde" olukordi. 

Kui saade oli nii kaugele, et pidi juba mõnusalt diivani peal istuma, käed ilusti kõrvale panema, Marissale silma vaatama ja sügavalt hingama hakata, siis mõtlesin, et teen siis selle nalja ka kaasa.

Pärast edasist mõtlesin, et olen hulluks läinud. 

Istusin maru rahulikult diivanil ja hingasin nagu segane.. mingil hetkel pidi oma käed ristama ja sülle panema. Mingil hetkel pidi oma silmadega hästi kiiresti pilgutama hakkama. Ja mingil hetkel sai see asi läbi.

Aga mina, käed kõrval, hingasin sügavalt sisse ja välja ning üritasin silmi mitte üldse pilgutada. Hüpnotisöör muudkui rääkis oma rahulikul ja malbel häälel. Ühel hetkel tundus mulle, et ta hakkab mu silmade eest ära kaduma ning muutub aina kaugemaks. Pilt oli täiesti udune ja hall.. ja pisike. Pilgutasin silmi ja ta tuli tagasi. Järgmisel hetkel, kui sõrmed tuli omavahel risti panna, hakkasin ma täiest südamest naerma. Mul oli korraga nii naljakas olla. Hetkeks mõtlesin, et naer võib selle lolluse peale tulla küll. Aga ma naersin nii südamest, et lausa valus oli. Siis tuli hetkeks silmad sulgeda, uuesti avada ja nii kiiresti kui võimalik silmi pilgutama hakata. Tegin, mis öeldi. "Kas te saate oma käsi lahti teha," küsis ta. Ja ma.. ei saanud. Ma mõtlesin peas küll, et ma tegelikult ise mõtlen selle praegu välja, et ma oma käsi lahti teha ei saa, aga no ma ei saanud! Ja siis ma hakkasin nutma, nii et pisarad jooksid. Ilmselgelt sellepärast, et ma ei suutnud oma kätega midagi teha. Lõpuks sain silmad uuesti sulgeda, sisse-välja hingata ja oma käed avada. 

No ma ei tea enam üldse, kas ma olen peast jumala soe või siis ainult natukene leige? Kas teil on selliste asjadega kokkupuudet olnud? Kas ma kujutasin seda endale ette või on selline asi päriselt ka  võimalik?

 Tahaks nagu öelda, et kui pole ise kogenud, siis ei usu, aga..

Kommentaarid

Populaarsed postitused