"Väikesed hiiglased"

On reede õhtu. Nina jookseb vett ja teha pole nagu midagi. Telekast ei tule ka midagi. Siis lõi mulle pähe, et mu käest küsiti ka saadete arvustusi. Esmaspäeval tööl olles kuulsin, kuidas memmekesed rääkisid, kuidas lastele tolles väikeste hiiglaste (kirjutasin hiidlaste, lol) saates liiga tehti. Avasin siis kordusTV ja siin ma nüüd olen. Veidikene pahur, aga miks? Kohe räägin.

Ma saan aru küll, et tegemist on ühe jube toreda saatega, kus näidatakse pisikeste inimeste suuri talente ja otseloomulikult ka seda kui siirad ja armsad ja naljakad ning kohati kohmakad nad on. 

Millest ma aga aru ei saa, on see, et miks laste unistustele niimoodi lihtsalt vesi peale tõmmatakse? Superstaarisaade on ju samasugune, kus öeldakse "tsaokakao" inimestele, kes justkui on hirmus tublid, aga ikkagi kuidagi ei sobi. Suur inimene saab aga juba natukene rohkem aru, et miks sel korral niimoodi läks. Aga need väikesed lapsed, kellele "ei" öeldakse hoiavad nii väga nuttu tagasi või siis murduvad ja lähevadki nuttes vanemate juurde. "Sa kindlasti laulad veel tublilt edasi, mine oma vanemate juurde". Aga näe, siin on Sulle mingi karvane nuustik ja mäng ka, mida pärast saad kodus perekonnaga mängida, sest noh, ups.. Sa ei saanud edasi, aga ole meheks ja saa üle.

Ja mis teema sellega on, et tantsijad ja lauljad pannakse saates uuesti võistlema, aga kolmas minitalente saab saatesse juba lihtsalt üks edasi? Ärge saage valesti aru, mulle muidugi meeldib, et kõige väiksemale haiget ei tehta, aga see nagu pole ju ka aus. 

Muidugi on hirmus tore näha väikeseid lapsi oma juttu ajamas ja sellega teiste inimeste meelt lahutada, aga mina ei tea, kas mina tahan sellist saadet MEELELAHUTUSENA vaadata, kus lapsed nutavad... sest nad ei sobi. Ma ei tea ka, kuidas seda saadet nii teha, et seda valus vaadata poleks. Kas keegi peab üldse seal võitma? Minu arust on nii armas on vaadata, kuidas väikesed super andekad inimesed seal lihtsalt on, oma asja ajavad ja juttu räägivad. Pärleid lendab igasse ilmakaarde. Noh, nagu see viimane Koidu meeskonna minitalent, kes žüriiga "Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm" mängis. Kas polnud vahva vaadata? Minul küll oli. Süda oli kohe rahul, et keegi nutuga ära ei pea minema ning kõik olid rõõmsad.

Ma saan aru, et teistes saadetes ei tooda seda vaatajani, kuidas lapsed nutavad ja on hirmus pettunud, et edasi ei saa, aga kas seda siis ikkagi ongi vaja meieni tuua? Minul on seda küll väga ebameeldiv vaadata. Mulle tundub, et see esimene saade, kus Danielile ja Koidule meeskonda valiti, jääb minu viimaseks selle saate vaatamiseks. 

Ja ma ei tea, miks kõik lapsed nii tuttavate nägudega on? Kõik käisid "Laulukarussellis" või elavad Lääne-Virumaal või mis värk on? Aga kokkuvõttes on see kõik ainult minu arvamus ja teiegi võite oma sõna sekka öelda. Mina igatahes ei tahaks, et minu laps sellises saates osaleks. 

Aa ja täitsa lõpetuseks ütlen, et Lisete on ikka üks ilus nimi. Vanasti ma vihkasin seda ja mulle tundus, et see pole üldse nagu mingi õige nimi, aga praegu kui kuulen seda kellegi teise suust, siis oeh.. aitäh ema, et mulle nii ilusa nime panid (ja et see on ühe t'ga, tänks!).

Foto: "Väikesed hiiglased" facebooki lehelt

Kommentaarid

  1. Siis me oleme täitsa sarnased, olen samuti haige, ainult sellise erinevusega, et mu nina on totaalselt kinni ja vaevlen õhupuuduse käes, ninaspreid ka enam ei toimi. Mis teeb eriti kurvaks, on see et täna ju teatripäev, kuhu ma haigena ronida ei suuda. Aga nagu aru sain, siis juba uuel kuul uus võimalus seda etendust näha :)
    Ma esimest osa hiiglastest vaatasin hästi natuke. Minumeelest ka ei peaks lapsed veel sellistmoodi võistlema omavahel. Toredam oleks olnud kui nad lihtsalt oleks saanud esineda ja neid julguse eest premeeritakse , mitte et on võitjad ja kaotajad. Rohkem ilmselt seda saadet ei kipugi vaatama.
    Kahjuks olen ka ise täiesti kogemata oma lapse pannud taolisesse olukorda, kus ta võis tunda et tema kaotas ja oli kehvem. Nimelt tegu oli sellesama suveetendusega, kus vajati väikest osatäitjat. Meile pakuti seda mingi hetk, rääkisin lapsega läbi, tema oli nõus ja elevil, et saab esineda. Ja siis juhtus hoopis see, et täiesti arusaadavalt ja juhuslikult oli keegi teine ka teisele lapsele seda samal hetkel pakkunud, kes selle osa koheselt omale saigi. Muidugi keegi polnud selles süüdi, et nii sattus, lihtsalt meie jaoks oli see halbade juhuste kokkusattumine. Aga oma lapsele oli mul palju seletamist, et miks siis tema ikka ei saanud ja miks teine sai. Siiamaani vahel tuletab seda mulle meelde , tema jaoks oli see oluline ja ta tundis, et on järelikult kehvem. Nüüd olen muidugi ise ka targem, et enne midagi ei räägi, kui 100% kindel asi pole. Aga see hetk tundus et on kindel ja pidasin oluliseks lapsega arutada, kas ta üldse seda sooviks. Minu enda jaoks ei olnud see üldse nii oluline, et ta nüüd peaks seal kindlasti osalema, kindlasti polnud me ka solvunud et keegi teine selle osa sai (sest ta sai ju ideaalselt oma osa täitmisega hakkama) ja pigem ehk oleks meil endal olnud see hetk ka pisut keeruline oma aegasid proovide järgi sättida , aga noh laps siiski ju lootis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa jäid nii paljust ilma! Minu arust oli super etendus. Kui saad, siis mine käi ikka kindlasti vaatamas. Ja kui Su silmad on sama märja koha peal nagu minul, siis võta taskurätikuid kaasa!

      Kustuta
    2. No tänks Sulle, nüüd on mul veel rohkem kahju, et osaleda ei saanud. Aga järgmine kord kui võimalus on, siis kindlasti lähen :)

      Kustuta
  2. Miks te inimesed kõige osas nii suurt poleemikat tekitate?? See on elu, see on reaalsus. See, et meile seda iga päev ei näidata, kuidas lapsed võistlustel välja jäävad ja pisaraid selle pärast valavad, ei tähenda, et selliseid olukordi laste elus ei ole. Samuti ei saa selle tõttu väita, et lapse tuleviku osas see sügava jälje jätaks. Olen ka ise lapsepõlves osalenud võistlustel kus pisarsilmil olen pidanud lahkuma, kaasas "lohutusauhind" väike mängukaruke. Kas me peaksime siis kõik võistlevad alad maailmas ära keelama, kuna lapsed nutavad kui kaotavad??

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kommentaari eest!
      Ma ei ole õnneks nii naiivne, et arvata kui meile igapäevaselt teles laste pisaraid ei näidata, et neid ei olegi. Olen oma lapsepõlves palju pisaraid valanud ning juba sellepärast ei saaks ma seda arvata. Vaata, inimesed on erinevad. Sina olid lapsepõlves osalenud võistlustel ja nüüd oled suureks ja tugevaks ja tubliks kasvanud ning Sind pole see muutnud. Mõne väiksema isiksuse jaoks võib selline asi aga vägagi raske olla.
      Samuti ma pole väitnud, et tuleks kõik võistlevad alad maailmas ära keelata. Ma tean, et selliseid asju on enesearengu jaoks tegelikult vaja. Näiteks kui meenutada esimese "Viimased hiiglased" ühte võitlustantsijate paari, kes olid ehk 4 aastat tantsinud. Nemad võtsid kaotuse väga ilusti naerul suu vastu ja olid väga 'täiskasvanud' - kohe näha, et pikk võistlustee on seljataga olnud.
      Ja ei, kohe kindlasti mitte ei tuleks võistlevaid alasid ära jätta. Lihtsalt, ütlen veelkord, et kas nutvaid lapsi on vaja meelelahutusena näidata. See on minu arvamus kõigest.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused