Kirjutamisest ja rääkimisest ja mõned pildid ka

Ma olen viimasel ajal oma blogiga nii nõutu olnud. Vahel olen aadressiribale "tuli" hakanud kirjutama ning seejärel kirjutamise pooleli jätanud. Ma ei tunne enam, et hing helisema hakkaks, kui siia tulen. Mul on sellest nii väga kahju, kohe ilmatuma kahju, sest vanasti oli siin nii tore - inimesed jagasid arvamusi, mul endal oli millest kirjutada, aga nüüd.. Ei oskagi kuidagi olla, kirjutada ehk oleks, aga seda ei oska nagu enam teha ka.

Ma olen juba mitu aastat tundnud, et pärast kooli lõpetamist ei oska ma enam kõige elementaarsemaid asju teha. Millegipärast valmistavad mulle eriti raskust kirjutamine ja rääkimine, sõnade leidmine. See, et ma kaelkirjaku kombel oma pea rasketes olukordades liiva alla peidan pole kellelegi enam mingi uudis, küll aga see, et ma ei leia enam sõnu ning tänu sellele ei ole mul soovi inimestega väga rääkida. Tegelikult tahaksin ennast väljendada küll, aga kui lihtsam on vastata ühe sõnaga, siis seda ma nüüd ka teen. See teeb mulle endale ka tegelikult väga muret, sest rääkida on mulle ju alate meeldinud, eriti jutte rääkida, mida ma mõndade inimeste arvates teha ei oska, eks.
See selleks. See võib nüüd imelikult kõlada, aga pärast eraldi elama kolimist olen ma palju mõelnud sellele, et mis mul viga nüüd kodus harjutada, noh, et lähen pesu pesema ja siis räägin omaette, kuidas ma nüüd musta pesu pesumasinasse panen ja seejärel sobiva pesemisprogrammi välja valin.  Aga ka seda ei oska ma millegipärast teha ehk sellepärast, et üksinda rääkides tundun endalegi liialt nõdrameelsena. Vanasti oli ikka hea, ema tõmbas tangidega lauseid mu suust välja, sest minu jaoks oli kõik kogu aeg "hästi".

"Kuidas läheb?"
"Hästi."

Igatahes tunnen ma puudust sellest - kindlaks kuupäevaks kohustusliku kirjandi kirjutamisest, oma arvamuse avaldamisest, esitluste eelsest närveerimisest.. Rääkimisest rääkimata, kui nii võib öelda.


Lõpetuseks mõned telefoniga tehtud pildid, kes teab, millal ma jälle siia satun:

Võib-olla kirjutan millalgi meie küla delegatsiooni Viljandis käimisest vähe pikemalt, aga väikest videokokkuvõtet näeb SIIT. Selle tarbeks oli vaja teha külale loosung rongkäigu jaoks, pildil siis näete, milline see välja kukkus. Ise tegin, seega mulle väga meeldib!


Kaks nädalat tagasi käis Maaleht meil maal pildistamas ning selle jaoks oli pool küla kokku aetud -inimesed, lammas, kukk, koerad ja kanad ka. Pildil mu ema koos Rockyga ja Sofi perenaisega. Sellel pildil on tegelikult natukene pikem lugu. Kevade lõpus sai Rocky emaga jalutamas käiest ühelt Huskylt veidikene pureda, selle tõttu oli Sofiga esimesel kokkupuutel ta endast väljas, tagurdas ja hakkas imelikult niuksuma. See oli meie jaoks täiesti esmakordne kogemus, sest tavaliselt on tal teistest loomadest nii suva kui suva olla saab, olgu need koerad, kassid, lambad, kitsed. Aga näed, see oli meeles ja niimoodi me ei julenudki neid kokku lasta. Või noh, mina ei julenud. Lõpuks said nad  ikkagi ninad kokku ning teineteist üle nuusutatud. Nüüd on sõbrad. Õnneks.


Vanainimesed on mu lemmikinimesed, mõningaste eranditega. Meil on maal selline padjaklubi laadne muttide kamp. Kui Sulle tundub imelik, et ma ennast justkui mutiks kutsun, siis nii tegelikult ongi. Ma jumaldan neid naisi! Kõige vanem meist on 87-aastane Janne, minu vanatädi. Kõige noorem  olen aga mina, seejärel tuleb mu ema. Algselt käis nende pundis minu vanaema, emaema, aga teda enam ei ole. Niimoodi ongi traditsiooniks saanud see, et Mummi asemel käime nüüd meie. Meie padjaklubi ei tähenda kokku saamist ja sokkide kudumist, vaid meie käime suve vältel sünnipäevadel. Vahest kui veab, siis on teemapeod ka. Pildil on pilt Ivi möödund aasta sünnipäevast, kui oli põllepidu.


Selle aastane Ivi sünnipäev - rätikupidu! Aeh, kui toredad nad on! Ma õpin nendega koos olles alati nii palju! Sel aastal õppisin, kuidas vanasti rätikut pähe pandi.



Kommentaarid

  1. Tore, lõpuks uus postitus! Tead, kui palju olen ma toksinud otsinguribasse sõna "tuli" ja avastanud et IKKA veel pole uut postitust, nii tore et täna see olemas on. :)
    Selle koha pealt oleme me sarnased, ma ei ole ka kõige tugevam pliiats kui ma pean reaalselt rääkima, tihti juhtub nii et hakkan midagi rääkima ja siis kukub see hoopis teistmoodi välja kui oleks pidanud, ehk siis ennast väga väljendada ma ei oska. Kirjutades aga on see hoopis lihtsam, saab mõelda ja ennast täpselt väljendada. Esinemisjulgust ei ole minus kunagi olnud (haha, hea nali, kunagi lugesin kohalikus raadios igal täistunnil uudiseid). Ma pigem olen see kes jääb tahaplaanile aga samas ikka soovin et mind märgatake . Sinuga on aga just vastupidi, Sa lausa särad kui saad esineda, Sa sobid lavale ja on näha et Sa naudid seda. See on eriline anne!
    Muide seda prouade kooskäimist mäletan veel minagi, kas see tõesti veel tänaseni toimib??? Tean seda, kuna ka minu ema kuulus sinna, tegid koos käsitööd ja tihtipeale tõi keegi kaasa oma tehtud küpsetisi ja seda mäletan ka et tõesti, ka tol ajal käisid nad kõik rõõmsasti üksteise sünnipäevadel. Väga armas komme igaljuhul. Muidugi ma ise küll ei kujutaks ette et ma pool küla omale sünnipäevale kokku kutsuks, aga ehk ongi asi selles, et minuealisi on siin külas väga vähe, no põhimõtteliselt polegi. Siit taaskord üleskutse Sulle, tule koli päriselt maale elama :D
    Igaljuhul loodan et sügisest leiad jälle huvi ja viitsimist rohkem blogi kirjutada, eks suvi ongi selline töid-tegemisi täis aeg, kus isegi 24 tunnist ööpäevas jääb väheks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selles see asi ongi, et mina vanasti ei sakkinud selles rääkimise värgis nii väga nagu praegu. Pean seda ikka kõvasti harjutama hakkama.
      Ja! Mäletan minagi Sinu ema selles seltskonnas. Ja tõsi ta on, et tänapäevani käivad naised koos. Minu arvates imearmas traditsioon, eriti pakub mulle rõõmu see, et nad minu kadunud vanaema ikka ja jälle meeles peavad - käime alati üheskoos surnuaias ja siis tuleme maale ema sünnipäeva pidama.
      Hetkel veel täitsa maal elamisega ma hakkama ei saaks, võib-olla siis, kui keegi tugev kaasa oleks. Aga hetkel ma veel sellele mõelda ei saa, liiga palju oleks vaja enne ära teha (alustades juhilubadest, eks).
      Aitäh, et ikka ja jälle tee siia leiad. Mitte ainult lugema, vaid kirjutama ka!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused