Kuidas Pöial-Liisist Shirley sai

Kõik sai alguse 22.veebruaril, kui Üllar mulle Facebooki kirjutas, et tal on üks hull mõte ning ma temaga ühendust võtaks. Kohe alguses ei julenud ma talle helistada, sest teades tema mõtteid, siis olin sellest tema poolt õhku paisatud ideealgest veidikene liiga ärevil. Kogusin ennast veidikene ning valisin ta numbri. Ise oli telefonis nii kaval ja samas piisavalt lõbus, et minus tohutul hulgal uudishimu tekitada. Rääkis mulle, et lavastab suvel Loobus etendust - ja, teadsin, mul olid piletid etendusele juba olemas. Vaikselt hakkab etenduse elust-olust rääkima, mõtlesin, et noh, nüüd on vaja kedagi kuhugi millegi jaoks, mingit kuuske või tuuleiili. "Nüüd on teater möödapaneku teinud ja etendus on Jaune lõpetamise päeval. Jaunet ju tead?". Ja, tean. Oota, mis sellega siis on? Võtke see etendus siis mängukavast ära, üks etendus ees või taga, mõtlesin mina. "Mul tuli nüüd selline mõte, et Sina võiksid selle etenduse ära mängida," lausus ta piipu popsides. Hea, et ma istusin, sest muidu oleksin ma sõnaotseses mõttes perseli maha kukkunud. Selgitas, et kuna noored Rakvere Teatri näitlejad on kõik lastega kodus ning selleks üheks korraks kuskilt kaugemalt pole mõtet võtta, hakkaski ta lähedal asuvate, kogemustega tüdrukute peale mõtlema ning niimoodi mina talle pähe tulingi. 

"Mis Sa arvad," küsis ta.
"Mu lapsepõlveunistus oli mängida Rakvere Teatris," vastasin mina.
"Nüüd Sa oled suur ja enam ei taha, jah," päris ta.
"Ei! Tahan, väga!"

Niimoodi andis ta mulle teada, et hetkel on see ainult minu ja tema vaheline mõttevahetus, sest ta pole Jaune endaga sellest veel rääkinud ning ta ei teadnud, kas see talle sobiks. Kõne lõppes. 

Käed värisesid, süda oli paha, võtsin telefoni ja helistasin emale. "EMA, SA EI TEA, MIS PRAEGU JUHTUS!" Ma lihtsalt pidin talle oma emotsioone jagama. Me kumbki ei ehitanud endale suuri lootusi, aga juba see, et ta minu peale mõttes ja mulle oma ideest rääkis. Juba see tähendas mulle sel hetkel nii ilmatuma palju ning ma tundsin ennast maailma kõige õnnelikuma inimesena. 

Sama päeva õhtul, kui juba voodis olin, andis mu telefon mulle teada, et keegi on kirjutanud. Vaatasin, Üllar. Ma ei julenud seda vestlust avadagi, sest ma kartsin, et mind ikka pole vaja ning mu lliialt rõõmus olemine neas kõik ära või siis, et mind on vaja ning kuhu ma ennast nüüd mässin, kas ma saan ikka hakkama, issand, teised on ju päris näitlejad! 

"Jaune oli väga tänulik, et saab oma lõpuaktusel ja peol olla. Nii, et kes see peab tegema midagi pöörast!" 
Ja manusena oli kaasas tekst. Üks mis kindel, sel ööl läksin ma väga hilja magama. 

Nii see alguse saigi. Esimene lugemisproov oli 11.aprill, enne seda ei olnud me sellest Üllariga  rohkem rääkinud. See oli mul kusagil kõige kaugemas ajusopis meeles, aga ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Vahest ikka mõtlesin, et eks see kõik oli suusoojaks ja nüüd polegi mind enam vaja, aga kui mind esimesse proovi kutsuti sain aru, et nüüd läheb käima. Oh Sa poiss, kus ma kartsin. 

Mis edasi sai, sellest mõnel teisel korral, muidu läheb liiga pikaks. 


Kommentaarid

  1. Kas uuel suvel ka on lootust veel seda etendust näha? Nii väga soovisin ka näha, aga algul kui etendus välja kuulutati, siis nagu ikka polnud vaba raha, ja kui oleks võimalik olnud, siis polnud sobivateks päevadeks enam vabu kohti. Kuidas Sinu osatäitmine siis läks ka? Õnnestus kõik nii nagu pidi või kui palju üldse etenduses rääkima pidid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja, nad mängivad seda ka järgmisel aastal ja kui on siis veel huvi, siis ka ülejärgmisel. Mina soovitan väga!
      Räägin sellest kõigest pikemalt mõnes järgnevas postituses, lühidalt öeldes siis hästi, õnnestus ja piisavalt.

      Kustuta
  2. neiu, aga kuidas teist poliitik sai? :) ja kuidas läks - nii tulemuste koha pealt, aga ka kuidas ise kogu protsessiga rahule jäid?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..